Soome kaugeneb meist üha

Olen olnud üle paarikümne aasta nii või teisiti seotud Soomega. Juba 1990 hakkasin tegema anonüümselt kaastööd Helsingin Sanomatele Eesti laulva revolutsiooni aegadest. Seejärel olin palju aastaid Oulu ajalehe Kaleva kolumnist, ehkki Mart Laar saatis mu peale toimetusse kaebuse, et ma ei kujutavat Eesti olusid objektiivselt (temale sobivalt). Kirjutasin muu seas Hermann Simmi afäärist ehk mafialaadsest koostööst Tallinna ja Helsingi politsei vahel, mille peale mind kutsus Hannes Kont vestlusele Kaitsepolitseisse, pakkudes teed ja väites, et Soome politseivõimud olevat minu kirjutise pärast ärevil.

Kahjuks polnud piisavalt. 

Seejärel olin palju aastaid Keskisuomalaise soomekeelne kirjasaatja, kuni Soomes igasugune huvi siinpoolse nägemuse vastu Eesti kohta kadus. Saadeti vaid päevaks-paariks siia reportereid, kes ei teadnud elementaarseid asju. Näiteks 27. aprillil 2007, kui olime koos nendega Pronksiöö sündmuste keerises, olid nad kui tuhajuhanid. Edaspidi kadus huvi objektiivse tõe vastu Eestist peaaegu täiesti. Viimane suurem uuriva ajakirjanduse lugu minult oli sellest, kuidas soomlaste pesu pesti Viimsis mingis vanas Vene sõjaväe pesumajas, aga ilma igasuguste sanitaartingimustega. See ettevõtja, keda ma siiski ei nimetaks, sest kardan endiselt oma elu pärast, võeti siiski vahele ja ta pidi lõpetama oma kuritegeliku tegevuse Kesk-Soomes. 

Jah, Olin ka 2 aastat loomas Soome instituuti Tallinnas, alates just päevast, kui Moskvas 1991 augustis putš ebaõnnestus. Suur osa selle ameti saamises oli heatahtlikul Eva Lillel, kellega olime hästi läbi saanud juba Inturisti aegadest peale. Ehitasime Eesti jõududega instituudi üles, kuni 1993 mind ja kõik teised peale Maimu Bergi sealt aplombiga välja visati, enne veel süüdistades toetuste ebaotstarbekas kasutamises ja auto hankimises Eestis liikumiseks (mäletate ehk, mis seisus oli toona Eesti ühistransport?). Mäletate kindlasti, missugused aastad olid, kuidas alguses rubla ja mark kõrvuti toimisid, seejärel ka olematu väärtusega kroon ja mark. Soomlasi huvitas kogu meie tegevuses üksnes finantsaspekt, mitte see, mida suutsime tollal Soome vastu huvi tekitamiseks tegelikult korda saata. Hiljem ilmunud ülevaates Soome instituudi tegevuse kohta on meist vist ainult üks rida. Nii palju soomlaste tänulikkusest eestlastest algatajate vastu.

Viimasel ajal olen tunnetanud tõrjuvat suhtumist ametliku Soome, aga ka igasuguste siia pungunud projektide nagu näiteks Tallinna24 poolt. Korraga ei ole minu soome keele oskust, mida on hinnatud Eestis parimate hulka, pole enam kellelgi vaja, sest soomlased on lasknud oma pea segi ajada Tallinna TV ja selle juhtide vastu riigivõimu tallalakkujate poolt esitatud poliitiliste ja sisuliselt ebaseaduslike kahtlustuste tõttu. 

1. mail koguti rahvast Liivalaia tänavale endise Soome konsulaadi juurde, sest 1. mail 1997 algas Soomega viisavabadus. Mindki oli kaudselt kutsutud ja mõtlesin algul ka sinna minna, kuid sain siis aru, et ma pole piisavalt väärikas osalema sellel üritusel, mis tegelikult ei hinda nende Eesti inimeste tööd ja pühendumust, kes meie suhetele 1990. aastate algul alusmüüri rajasid. Sealhulgas minu osalust selle Soome silla loomises.

Tässä viesti myös suomalaisille tutuille. Olen kauan miettinyt, miksi suomen kielen taitoinen virolainen ei kelpaa suomalaisille. Yksi syy on se, että vaikka kuinka hyvin joku suomalainen puhuisi viroa, niin se on aina vajaavaista, koska ääntäminen ei ole onnistunut minun tietojeni mukaan keneltäkään oppineelta suomalaiselta. Torjuva asenne minua kohtaan johtuu ennen kaikkea siitä, että puhun ja kirjoitan suomea liian hyvin. Eräs turisti 30 vuotta sitten sanoi minulle, että puhun puhdasta suomen kirjakieltä, jota yksikään suomalainen ei enää puhu. Kiitos kehuista, mutta samalla minun poissulkemisesta siitä arvokkaasta suomen kielen "todellisuudesta". Ikävä kyllä, vaikea on suomen kieltä unohtaa, mutta yritän tästedes kovasti.

Muuten tuli juuri mieleen, että vaikkapa olin Suomen Viron instituutin johtajana, vieraillessani 1991 kesällä minut pidätettiin Suomen tullissa, kun minun matkalaukusta löytyi Virossa tavallinen elenium tabletti, jonka oli siihen jäänyt ilmeisesti äidiltäni. Tunnin verran vaati selvittelyä, myös Eva Lillen avulla, etteikö se ole huume. Suomalaiset olivat täysin epäpäteviä. Tämä välikohtaus löi syvän epäluottamuksen railon suomalaisiin, joka ei ole täysin parantunut. Suomi ei ole koskaan Viroa pitänyt vertaisenaan. Miksi virolaisten pitäisi Suomea sellaiseksi arvioita?